Tuulikumüra mõju tervisele

• 
• 

Eja Pedersen
Halmstadi Ülikool, Rootsi, ja
Töö- ja keskkonnatervishoid, Göteborgi Ülikool, Rootsi
See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Kogu maailmas on vajadus toota elektrit fossiilkütuste asemel taastuvatest energiaallikatest, vähendamaks süsinikdioksiidi heitekoguseid. Tuuleenergia püüdmine tuulikute abil on tänapäeval hästituntud meetod, mis praeguseid energiahindu arvestades on ka kasumlik juhul, kui tuulikud paigaldatakse maale. Maailmas töötavate tuuleenergiaseadmete koguvõimsus ja seega ka tuulikute arv kasvab kiiresti. Kulude vähendamiseks eelistatakse paigaldada tuulikuid elektriliinide ja teede lähedusse. See tähendab sageli seda, et nad paigaldatakse asustatud piirkondadesse ja et üha suurenev osa elanikkonnast puutub kokku kas ühe tuuliku või siis suurema tuulepargiga.

Tuulikute püstitamisele Rootsis ja paljudes muudes riikides eelneb keskkonnahinnang tuulikute mõjust lähielanikele. Üks hinnatavatest mõjuteguritest on heli. Seetõttu on oluline omada teaduspõhiseid teadmisi tuulikute heli tajumisest, välistamaks heli kahjulikku mõju piirkonna elanike tervisele. Seepärast tuletati seos elamute juures täheldatud tuulikuheli tasemete ja selle heli tajumise vahel, kasutades andmeid kahest Rootsi epidemioloogilisest väliuuringust (Pedersen ja Persson Waye, 2004; Pedersen ja Persson Waye, 2007).

Vastajate protsent, kes täheldasid tuulikuheli oma elamute juures, kasvas helivõimsustaseme kasvades (joonis 1). Umbes 80% vastanutest (n=1095) kuulsid tuulikut võimsustasemel 37.5 – 40.0 dB(A) (arvutatud ekvivalenttasemetena ajas tuule kiirusel 8 m/s tiiviku kõrgusel 10 meetrit, allatuult tuulikult vastuvõtjale).
 
Joonis 1. Oma elupaigas A-korrigeeritud helirõhutasemetega seotud tuulikuheli täheldanud vastajate protsendid tuule kiirusel 8 m/s (usaldusvahemik 95%) (n = 1095).

Helitasemete tõustes tõusid ka tuulikuhelist häiritute protsendid (joonis 2). Tuulikumüra suurim soovituslik helirõhutase Rootsis on sellises olukorras 40 dB(A). Tulemused näitasid häirituse kasvu mõnevõrra madalamatel tasemetel.
 
Joonis 2. Oma elupaigas A-korrigeeritud helirõhutasemetega seotud tuulikuhelist (üsna või väga) häiritute protsendid tuule kiirusel 8 m/s (usaldusvahemik 95%) (n = 1095).

Ennustati, et mitmed situatsioonilised tegurid pehmendavad müra mõju. Leiti, et häirituse tõenäosus on suurem maapiirkondades ja juhtudel, kui tuulikud on elupaigast näha. Kuid maastiku erisustel puudus statistiline mõju. Reageeringut mõjutasid ka individuaalsed tegurid. Suhtumine tuulikute mõjusse maastikupildile oli tihedalt seotud mürast häiritusega ja ka üldise suhtumisega tuulikutesse; vastajad, kes arvasid, et tuulikud risustavad maastikku, olid suurema tõenäosusega häiritud. End müratundlikuks pidavad inimesed olid ka häiritumad; see tulemus langes hästi kokku muude keskkonnamüraallikate uuringute tulemustega.

Tulemusi kinnitas EL-uuring, mis toimus Hollandis ja mille ülesehitus oli sarnane kahe Rootsi uuringuga (Pedersen et al., 2009). Üheski kolmest uuringust ei tuvastatud muid otseseid tervisemõjusid peale häirituse. Ainus seos helitasemete ja tervisega seotud muutujate (v.a. häiritus) vahel oli häiritud uni (Pedersen, 2009). Kuid esines side mürahäirituse ja stressiga seotud muutujate vahel, nagu peavalu, liigväsimus, pinge- või stressitunne ja kergestiärritatavus. See näitab, et tuulikumüra kodus võib olla takistuseks vajalikule psühho-füsioloogilisele taastumisele (Pedersen and Persson Waye, 2008).

Tuulikumüra on leitud olevat häirivam kui muud keskkonnaheli liigid, nagu tööstus- (Jansen et al., 2009) või liiklusmüra. See on tõenäoliselt tingitud tuulikuheli iseloomust. Tuulikuheli on vahelduva helirõhutasemega, kusjuures tiiviku pöörlemiskiirus sõltub tuule kiiruse erinevustest erinevatel kõrgustel maapinnast. Vahelduva rõhutasemega heli on kerge tajuda ja see on ka häirivam kui ühtlasem heli. Pealegi on heli esinemine ettearvamatu, kuna see sõltub tuule kiirusest, mis on muutlik. Seetõttu on raske harjuda tuulikuheliga samamoodi nagu kindla ööpäevase rütmiga heliga. Samuti paigaldatakse tuulikud sageli maakohtadesse, kus muidu looduslike helide keskkonnas võib nende heli eristuda kui tehnoheli.

Samuti on küsitud, kas lähielamute juures helirõhutasemete prognoosimiseks kasutatud helilevimudelid on täpsed. Seepärast teostati mõõtmisuuring. Helirõhutasemed 500 meetri kaugusel 1,5 MW tuulikust salvestati igas tunnis 10 minuti jooksul ühe kuu vältel. Samal ajal hinnati ilmastikuandmeid. Salvestisi, mis polnud saastatud, s.t. milles puudus müra traktoritelt, lindudelt või muudest häirivatest müraallikatest, kasutati võrdluseks arvutatud tasemetega samade ilmastikuolude kohta. Arvutused põhinesid tuuliku emissioonide mõõtmisel, kusjuures tehti kindlaks seos helivõimsustaseme ja tuule kiiruse vahel. Emissioonitase iga tuulekiiruse väärtuse kohta sisestati helilevimudelisse selliselt, et saaks tuletada immissioonitasemed 500 meetri kaugusel tuulikust. Arvutatud immissioonitasemed langesid üsna hästi kokku mõõdetud immissioonitasemetega (joonis 3). Siiski oli mõõdetud tasemete kõikumine suur. Püstitati hüpotees, et suurt kõikumist saab seletada ilmastikuteguritega (näiteks temperatuuri ja õhurõhuga), mida Rootsi Keskkonnakaitseagentuuri väljapakutud levimudeli kasutamisel arvesse ei võeta. See ei leidnud uuringus kinnitust, ja seetõttu võib kuni 500meetriste vahemaade korral kasutada lihtsustatud mudelit. Suur kõikumine on tingitud hoopis tuule kiiruse suurest kõikumisest rummu kõrgusel, mistõttu pidevalt muutub emiteeritava heli võimsus. Tulemus näitab, et keskkonnamõju hindamisel vajatakse paremaid helikirjeldusi, et avalikkus mõistaks, milline saab heli olema pärast tuulikute püstitamist.
 
Joonis 3. Mõõdetud immissioonitasemed allatuule tingimustes ja arvutused Rootsi standardi järgi. Täisarvulistele tuulekiirustele rühmitatud mõõdetud tasemed on näidatud keskväärtusena ja standardhälbena. Uuringust Forssén et al., 2010.

Väliuuringuid täiendati vestlusuuringuga, mida analüüsiti põhistatud teooria meetodil (Pedersen et al., 2007). Uuring näitas, et vastajad tajusid tuulikuid sissetungijatena oma eravaldustesse. Vihisevat müra, vilkuvat tuld ja pidevalt pöörlevaid tiivikulabasid oli raske eirata ja neist sai igapäevane tülin. Inimesed, kelle arvates nende eluase pidi olema vaikne ja rahulik koht, kus saab puhata, väljendasid tundeküllaselt, et tungitakse nende eraellu. Seda tunnet tugevdasid mitmed tegurid, näiteks arusaam, et neid koheldakse ebaõiglaselt ja neid ei usuta. Võib järeldada, et uute tuulefarmide arendamisel on väga tähtis võtta arvesse avalikkuse muresid ja arvestada õiglaselt nende koduste vajadustega. Pikaajalised takistused psühho-füsioloogilisele taastumisele võivad põhjustada tervisekahjustusi, näiteks ainevahetussündroome.

Edasised uuringud peaksid sisaldama rohkem väliuuringuid, et oleks võimalik tuletada kindlam annuse-toime seos helitasemete ja häirituse vahel ja seda rahvusvaheliselt kasutada. Annuse kirjeldamine vajab edasist arutelu. Samuti pole veel teada tuulikumüra võimalik mõju unele ega stressist tingitud haiguste oht. Ma kutsun kõiki antud küsimusest huvitatud uurijaid selles huvitavas uurimisvaldkonnas kaasa lööma.

Kasutatud kirjandus
Forssén J, Schiff M, Pedersen E and Persson Waye K.  Wind turbine noise propagation over flat ground: measurements and prediction. Acta Acustica, 2010, 96.
Janssen, S.A., Eisses, A.R., Pedersen, E. Exposure-response relationships for annoyance by wind turbine noise: a comparison with other stationary sources. In. Proceedings of EURONOISE, Edinburgh, 26 – 28 October 2009.
Pedersen E and Persson Waye K. Perception and annoyance due to wind turbine noise - a dose- response relationship. J Acou Soc Am, 2004, 116, 3460-3470.
Pedersen E and Persson Waye K. Wind turbine noise, annoyance and self-reported health and well-being in different living environments. Occup Env Med, 2007, 64, 480-486.
Pedersen E, Hallberg L R-M and Persson Waye K.  Living in the vicinity of wind turbines – a Grounded Theory study. Qual Res Psych, 2007, 4, 49-63.
Pedersen E, Van den Berg F, Bakker R and Bouma J. Response to noise from modern wind farms in the Netherlands. J Acou Soc Am 2009, 126, 634-643.
Pedersen, E. Effects of wind turbine noise on humans. In: Proceedings of Third International Meeting on Wind Turbine Noise, Aalborg, Denmark, 17 – 19 June 2009.
Pedersen, E., Persson Waye, K. Wind turbine - a low level noise source interfering with restoration? Envl Res Letters, 2008, 3 (1), 015002

Statsionaarsete mürabarjääride abil keskkonnamüra vähendamise mõju tervisele

• 
• 

Saksamaa praktiliste näidete analüüs ja teadusuuringute tulemused erinevate mürataseme vähendamise meetodite kohta Saksa mürakaitseeeskirjade ja nende tervisemõjude valguses – Sinu Valik

Jan Middelberg
Tehnikadoktor,  füüsikamagister, ehitusfüüsika ja matemaatika professor
Tsiviilehituse ja Geoinformatsiooni Teaduskond
Jade Rakendusteaduste Ülikool
Ofener Str. 16/19, D-26121 Oldenburg

Kokkuvõte

- Tervistkahjustava keskkonnamüra tõhusaks vähendamiseks on vaja hoolikat planeerimist, kasutades teadmisi heli füüsilisest päritolust, levimise tingimustest ja füsioloogilistest tagajärgedest.

- Sel eesmärgil rakendatakse müra piirmäärade ja soovitatavate immissiooniväärtuste kindlaksmääramiseks heli mõõtmise põhimõtteid, leviku ja sumbumise füüsikaseadusi, aga ka orgaanilisi mehhanisme.

- Sellistest lähtetasemetest saab tuletada müratõkete vajaduse ja mõõtmed.

Tööväline müra - allikad, kokkupuude ja mõju kuulmisele

• 
• 

Jokitulppo, Jaana. Käsikiri põhineb doktoritööl “Tööväline müra – allikad, kokkupuude ja mõju kuulmisele”. Kuopio Ülikooli trükised C. Loodus- ja keskkonnateadused 254, 2009, 110 lk.

Autori aadress:   
Akukon Consulting Limited, Saranpääntie 9, FIN-90460 Oulunsalo, Finland
Tel. +358 50 5337781, faks +358 9 15171711
E-post: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

SISSEJUHATUS
Müra on tõenäoliselt kõige levinum keskkonnaprobleem. Müraprobleemide suurenemine on tingitud eriti liikluse kasvust ja tehnilisest arengust. Mürasaaste kasv viib jätkusuutmatusele, kuna hõlmab nii otseseid kui kumulatiivseid negatiivseid mõjusid tervisele. Samuti mõjutab ta negatiivselt tulevasi põlvkondi ning avaldab ka sotsiaal-kultuurilist, esteetilist ja majanduslikku mõju. Tehniline areng ja majanduslik heaolu on teinud võimalikuks nii vaba aja kui erinevad viisid selle veetmiseks. Tänapäeva inimesed jahivad ka kogemusi ja muudavad kergesti oma ajaveetmisviisi.
Tänapäeval on meie ühiskond väga mitmekesine ja pidevalt aktiivne, nõudes koostoimimist ja suhtlust üksikisikute ja inimrühmade vahel. Hoolimata tehnilisest arengust on rääkimine kiireim ja enimkasutatud suhtlusviis, ning selle edukus sõltub heast kuulmisvõimest. Kuulmiskadu koos selle kõrvalmõjudega on üks kõige silmatorkavamatest ja samas vääritimõistetumatest vaegustest; see võib tõsiselt raskendada või isegi katkestada suhtlusprotsessi, mis avaldab kahjulikku mõju psühhosotsiaalsele käitumisele ja heaolule. Samuti mõjutab see haridus- ja tööalaseid valikuid ja suutlikkust.
Lärmakaid ajaviitetegevusi, mille ekvivalentmüratase on kõrge, kuni 100 dB või isegi rohkem, tundub olevat mitmeid. Rokkkontsertide ja diskoteekide helitase on vähemalt 90-100 dB. Muusikariistade helitasemed jäävad vahemikku 75-100 dB. Spordialadega, nagu laskmine ja jahilaskmine, kaasneb suure energiaga impulssmüra, mille ekvivalentasemed ületavad hõlpsasti 100 dB. Mootorspordialad ja kodutööriistad suudavad samuti tekitada 70-110 dBseid helitasemeid. Samuti mängitakse paljudel spordialadel, nagu sportmängudel, valju muusikat, aga ka pealtvaatajate hääled ja nende ergutusvahendid, nagu trummid, viled jne., paiskavad keskkonda kõrgeid helitasemeid.
Isiklike stereomänguriistade ekvivalenthelitasemed kõiguvad peamiselt 70-83 dB vahel. Kuid 5-15% kuulajatest näivad eelistavat 85dB ületavaid helitasemeid. Piirajate kiuste suudab enamus selliseid seadmeid väljutada maksimaalselt 90-105 dBseid või isegi kõrgemaid helitasemeid. Kuulmiskao oht isiklike muusikakuulamisseadmete kasutajate hulgas ähvardab neid, kes kuulavad iga päev ja lärmakates kohtades. Ka ilutulestike, mänguasjade ja mängude helitase võib varases lapseeas kujutada ohtu kuulmisele.
Puudub konkreetne metoodika keskmise kuuldud ajaviitemüra suuruse hindamiseks. Praeguses olukorras põhineb ainus meetod iganädalase kuuldud ajaviitemüra suuruse hindamiseks töömüra määradel ja normidel, mis on mõeldud ainult kuulmisele kahjuliku mõju hindamiseks (EL 10/2003; ISO 1999). Vabal ajal müra kuulmise ohtu pole tervikuna uuritud. Uuringutes on käsitletud kas noori või teatud muusika- või meelelahutustööstuses töötajaid. Puudub hinnang kõikide tegevuste koosmõjus kuuldud kogumürale. Pealegi puuduvad andmed elu jooksul kuuldud müra kohta. Kuid kuuldud ajaviitemüraga seotud kuulmissümptomeid on veidi uuritud.
 
METOODIKA
Uurimuse ülesanne oli hinnata ajaviitetegevuste mürast tingitud kuulmiskao riski tervikuna eluea jooksul Soomes. Arvutati kõikide ajaviitetegevuste koosmõjus kuuldud kogumüra eluea jooksul ja mõõdeti ajateenijate kuulmisläve sõjaväeteenistuse alguses ja lõpus. Lisaks hinnati sõjaväeteenistuse mõju kuulmisele. Samuti oli uurimuse eesmärgiks tuvastada need ajaviitetegevused, mille mõju kuuldud ajaviitemüras oli suurim. Lisaks tehti kindlaks isikliku ajaviitemüra mõju kuulmislävele ja kuuldud müraga seotud kaebused kuulmissümptomite kohta. Kuulmiskaoks määratleti 20dBst suuremad läved ühel või enamal sagedusel ühe või mõlema kõrva kohta järgmise liigituse kohaselt:
Kuulmiskategooria    Kuulmislävi
1:     Normaalne kuulmine, ? 20 dB mõlemas kõrvas kõikidel sagedustel. Kui üks neist tingimustest ei ole täidetud, tuleks tegelikud läved kindlaks teha kõikidel sagedustel.
2:     ? 20 dB kõnesagedustel (0.5–1-2 kHz), kuni 40 dB sagedusel 3 kHz või kuni 65 dB sagedusel 4 kHz.
3:     Keskmine kuulmislävi üle 20 dB kõnesagedustel, kuid üle 40 dB sagedusel 3 kHz või üle 65 dB sagedusel 4 kHz.
4:     Keskmine kuulmislävi ? 20 dB ka kõnesagedustel.
Uurimus viidi läbi teismeliste, ajateenijate ja täiskasvanute seas kuuldud ajaviitemüra küsimustiku abil. Arvutati iga üksiktegevuse ja koosvõetult kõikide tegevuste juures kuuldud kogumüra nädalas ja seda võrreldi töömüra õigusaktidega (EL 10/2003), kuna puudub eraldi hindamismudel ajaviitemüra kohta.

TULEMUSED
Suurim kuuldud mürahulk kogunes diskoteekide ja muusikabaaride regulaarsetel külastajatel. Pealeselle kätkesid mürast tingitud kuulmiskao ohtu ka laskmine, ansamblis või orkestris mängimine, mürarikaste kodutööriistade kasutamine ja mootorspordivõistluste vaatamine (joon. 1). Tervikuna moodustus kogu nädala jooksul kuuldud mürahulk erinevatest lärmakatest ajaviitetegevustest. Vähemlärmakad tegevused, nagu muusika kuulamine ja teleri vaatamine, võivad moodustada kuulamise põhitaseme. See tähendab, et pärast lärmakaimate tegevuste, nagu kontserdi või disko, külastamist ei pruugi tekkida piisavalt vaikseid hetki.

Nädalas kuuldud kogumüra ületas 85 dB kolmandikul teismelistest ja ajateenijatest ning viiendikul täiskasvanutest (joon. 2). Üks viiest ajateenijast oli teenistuse lõppedes juba kuulnud müra, mis sarnanes 85 dBse müra kuulmisele 40 aasta jooksul. Selline müra kogunes enamasti sõjaväemüra kuulmisest ajateenistuse ajal. Nädalas keskmiselt mürarikkale ajaviitele pühendatud tundide arv sõltus uurimisaluse vanusest. Teismelised ja ajateenijad pühendasid sellele rohkem tunde kui täiskasvanud. Noored pühendasid mürarikastele ajaviitetegevustele 15-16 tundi enam kui täiskasvanud. Peale 30 eluaastat nendele pühendatud koguaeg lühenes. Üldiselt oli teismeliste ja alla 30-aastaste noorte poolt vabal ajal mürarikastele tegevustele kulutatud tundide arv võrreldav 40-tunnise töönädalaga.
Umbes ühel viiest ajateenijast (19%) esines teenistusse saabumisel teostatud tervisekontrollil kuulmisvaegust (KV) üle 20 dB kummaski kõrvas sagedusalas 0,5-6 kHz. Enamus kuulmiskadudest oli kerget laadi (2. kategooriast). Ajateenistuse lõpuks levis kuulmiskadu kolmandikule ajateenijatest (27%). Leiti statistiliselt olulised seosed püstoli- ja automaadimüra kuulmise ning nii parema kõrva kuulmise vahel sagedustel 1-4 kHz kui vasaku kõrva kuulmise vahel sagedustel 0,5-3 kHz. Samuti oli 120-mm miinipildujate müra kuulmisel seos kuulmisvaegusega paremas kõrvas sagedusel 6 kHz.

Tinisemine (üle 70% teismelistest ja ajateenijatest) ja ajutine kuulmisvaegus (umbes 50% teismelistest ja ajateenijatest, üle 10% täiskasvanutest) olid tavalised kuulmissümptomid kõikides uuritavaterühmades. Need sümptomid olid kõige tavalisemad inimestel, kelle personaalne mürakoormus nädalas oli suur.
 

Joonis 1. Üle 85 dB müra kuuljate protsent vanuserühmade järgi.
Joonis 2. Nädalase kogumüra kuuljate võrdlemine kõikide vanuserühmade lõikes.
Ajateenijail, kes enne ajateenistust olid käinud vabal ajal laskmas, oli statistiliselt (p< 0,01) kehvem kuulmine kui neil, kes polnud käinud. Laskmaskäinutest mõõdeti 2., 3. või 4. kuulmiskategooria 29 protsendil, laskmas mittekäinutest aga 18 protsendil. Kõikidest vaegkuuljatest olid 20% laskmaskäinud. Kuid võrreldes laskmas mittekäinutega esines laskmaskäinutel sagedamini vasaku kõrva kuulmiskadu sagedustel 4-8 kHz (p? 0,001). Teiste ajaviitetegevuste puhul selline erinevus puudus. Teenistusest lahkumisel teostatud tervisekontrollil sellist erinevust laskmaskäinute ja ülejäänute vahel enam ei täheldatud.

ARUTELU
Ajaviitetegevuste suurimad helitugevused olid peamiselt seotud kohtade või tegevustega, kus mängiti elektrooniliselt võimendatud muusikat, nagu diskod, kontserdid, muusikafestivalid, bändis või orkestris mängimine ning spordisündmused. Diskoteekide ja muusikabaaride külastamine avaldas suurimat mõju isiklikule nädalas kuuldud mürakogusele kõikidel uurimisalustel igas vanuses. Lisaks avaldasid isiklikule nädalas kuuldud mürakogusele kõikides uuritud rühmades mõju sise- ja välistingimustes kasutatud kodutööriistad ja -seadmed ning mootorspordialad ja laskmine. Igapäevane muusikakuulamine isiklikest stereoseadmetest ei paistnud põhjustavat kõrgeid kuuldud müra tasemeid enamusel uurimisalustest, kuid näis olevat 2%line marginaalne rühm “superkuulajaid”, kes kuulasid muusikat mitu tundi nädalas ja nende endi sõnutsi väga suure helitugevusega.
Saabumisläbivaatuse tulemused näivad kinnitavat hüpoteesi, et kõige tõenäolisem KV põhjus noortel meestel on seotud ajaviitemüra kuulmisega. Lisaks sellele, kuigi ajateenistuse aeg on lühike, avaldavad sel ajal kuuldud väga tugevad sõjaväemüra tasemed täiendavalt kahjulikku mõju noorte meeste kuulmisele. Kuid kõige tõenäolisem süveneva kuulmiskao põhjus oli seotud lahingõppustel püstoli- ja automaadimüra kuulmisega ilma kuulmiskaitseteta.
Isiklikud eelistused ajaviitetegevustes muutuvad eluea jooksul. Väga aktiivsed inimesed võtavad osa mitmest mürarikkast tegevusest nädalas kogu elu jooksul ja sellega suurendavad märkimisväärselt kuulmiskao ohtu. Iga kolmas teismeline ja varastes kahekümnendates noor mees ning iga viies täiskasvanu on ohus, et tema kuulmine nõrgeneb müra tõttu, mida ta kuuleb vabal ajal. Tervikuna näib vähemalt ühel viiest inimesest olevat oht, et tema kuulmine nõrgeneb ajaviitemüra kuulmise tõttu kogu tema eluea vältel. Üldiselt näib kuulmissümptomite ja –kao kõrge esinemus kinnitavat oletust, et kuuldud ajaviitemüra on oluline tegur mürast tingitud kuulmiskao (NIHL) kujunemises.
Kuulmissümptomeid, nagu tinisemine ja ajutine kuulmiskadu, tuleks pidada hoiatussignaalideks, et kuuldakse liiga tugevat müra. Nende sümptomite järele tuleks regulaarselt pärida tervisekontrollis igas vanusegrupis. Käesolevas uurimuses kasutatud meetodit saab kasutada mitme inimese kuuldud ajaviitemüra koguhulga hindamiseks. Lisaks tuleks uurida, kas valju ajaviitemüra kuulnud uurimisalused ei vaja täiendavaid terviseuuringuid. Individuaalseks hindamiseks tuleks võimaldada isiklikke mürakuulmismõõtmisi. Varajane kuulmiskao uurimine on oluline kuulmiskao edasise süvenemise vältimiseks igas vanuses.
Kuulmiskaitsete kasutamine on ülimalt soovitatav tegevuste ajal, mil helitase ületab 80 dB. Kõrva lähedal kasutatavate heliseadmete helitugevust tuleks vähendada efektiivsemate seadusandlike piirmäärade abil. Lisaks tuleks menetlusse võtta õigusaktid ajaviitemüratasemete piiramiseks, eriti üritustel, kus kuulajaskonnas on lapsed ja noored. Ametiasutustele, ürituste korraldajatele, muusikatööstuse töötajatele, treeneritele ja igapäevaselt noortega kohtuvatele inimestele tuleks jagada infot mürarikaste ajaviitetegevuste ohtudest kuulmisele. Koolides tuleks anda vastavat õpetust. Selle võiks põimida tervise- ja muusikaõpetustundidega. Pealeselle tuleks anda teavet ajaviitemüra mõjude kohta avalikkusele, eriti tervishoiuorganisatsioonidele ja vanematele, kes vastutavad oma laste tervise eest.

Keskkonnamüra konverentsi 2010 kava

• 
• 

Keskkonnamüra konverentsi 2010 kava

Teemade juures on lingid Keskkonnamüra konverentsi 2010 ettekannete kokkuvõtetele ja ettekannetele. Ettekannete sisu ei saa kopeerida ega printida.  

 

Kell	Teema	Esineja
8.15-8.55	Registreerimine
9.00-9.10	Tervitus, sissejuhatus, kava ja päevaplaani tutvustus	Jaanus Tamkivi Keskkonnaministeerium, Keskkonnaminister Professor Andres Keevallik Tallinna Tehnikaülikooli rektor Priit Adler MTÜ Ökokratt juhatuse liige
9.10-9.30	Keskkonnamüra ohjamise suunad Eestis Kokkuvõte  Ettekanne	Reet Pruul Keskkonnaministeerium, välisõhu osakond peaspetsialist Ramon Nahkur   Sotsiaalministeerium   Rahvatervise osakonna peaspetsialist
9.30-10.15	Käsiraamat keskkonnamüra mõjust tervisele  Kokkuvõte  Ettekanne Käsiraamat "Keskkonnamüra mõjud"	Marja Heinonen-Guzejev Helsingi Ülikool Meditsiini teaduskonna, Rahvatervise osakonna  biomeditsiini ekspert,  töötervishoiu arst, Soome
10.15-11.00	Tuulikute müra mõju tervisele Kokkuvõte  Ettekanne I Ettekanne II	Eja Pedersen PhD, Keskkonnatervishoid Halmstadi Ülikool, lektor, Rootsi
11.00-11.15	Kohv, tee
11.15-11.45	Kaebused keskkonnamüra kohta ning olukorra analüüs Kokkuvõte  Ettekanne	Kristjan Põldaas Terviseameti Põhja talituse vaneminspektor
11.45-12.30	Tööväline müra – allikad, kokkupuude ja mõju kuulmisele  Kokkuvõte  Ettekanne	Jaana Jokitulppo PhD, Insinööritoimisto Akukon Oy vanemkonsultant, Soome
12.30-13.15	Soome Keskkonnaministeeriumi meetmed keskkonnamüra leevendamiseks ja elanike teavitamiseks Kokkuvõte  Ettekanne	Ari Saarinen vanemteadur Soome Keskkonnaministeerium tehiskeskkonna osakonna juhataja, Soome
13.15-13.55	Lõunapaus
13.55-14.05	Euroopa ja Eesti keskkonnamüra standardid  Kokkuvõte  Ettekanne	Priit Kikas MTÜ Eesti Standardikeskus tegevdirektor
14.05-14.50	Statsionaarsete mürabarjääride abil keskkonnamüra vähendamise mõju tervisele Kokkuvõte  Ettekanne	Prof. Dr. Jan Middelberg Tehnikadoktor,  füüsikamagister, ehitusfüüsika ja matemaatika professor Tsiviilehituse ja Geoinformatsiooni Teaduskond, Jade Rakendusteaduste Ülikool, Saksamaa
14.50-15.35	Müraseintele tehtavate testide ja standardite ülevaade. Standardite nõuded müraseinetele ja testide tulemused Shütte Aluminum toodetel Kokkuvõte  Ettekanne Katsearuanded	Gerd Heltriegel Schütte Aluminium müügidirektor Adam Drozdzynski diplomeeritud insener, Schütte-Aluminium Müraseinte müügijuht, Saksamaa
15.35-16.05	Müratõkkeseinte efektiivsuse hindamine Eesti põhimaanteedel  Kokkuvõte  Ettekanne	Sergei Rušai Terviseameti kesklabori füüsikalabor vanemspetsialist
16.05-16.20	Kohv, tee
16.20-16.50	Müra leevendamise võimalused läbi planeeringus seatavate keskkonnatingimuste   Kokkuvõte  Ettekanne	Kaur Lass OÜ Head juhatuse liige, ruumilise planeerimise ekspert
16.50-17.00	Tallinna Keskkonnamüra tegevuskavast  Kokkuvõte  Ettekanne	Peep Pobbul Tallinna Linnavalitsuse Keskkonnahoiu osakonna juhataja
17.00-17.10	KOV tegevused ja tulemused keskkonnamüra leevendamisel. Kokkuvõte  Ettekanne	Jaan Vahtla Jõgeva Linna keskkonna spetsialist
17.10-17.30	Kas tankitõrjegranaadiheitja teeb palju müra? Kokkuvõte  Ettekanne	Esta Rahno Ramboll Eesti AS keskkonnamüra ekspert
17.30-17.40	Uurimistöö: Kaubandustegevusest tingitud häiriv müra kui põhiõiguste riive Kokkuvõte  Ettekanne Ettekande pildid	Allan Appelberg Tartu Ülikooli õigusteaduskond, bakalaureus
17.40-17.45	Uurimistöö: Tartu lennujaamast tuleneva müra mõju lähiümbruse elanikele Kokkuvõte  Ettekanne	Heliise Jartsev Eesti Lennuakadeemia üliõpilane (asendab) Signe Vanker Eesti Lennuakadeemia õppeosakonna juhataja
17.45-17.50	Uurimistöö: Müra Kohila Gümnaasiumis Kokkuvõte  Ettekanne	Caisa Sell Kohila Gümnaasiumi 12 b klassi õpilane
17.50-18.15	Kokkuvõte konverentsist	Sven Paulus Eesti Rahvusringhäälingu ajakirjanik konverentsi moderaator