Vajangu Põhikooli looduse õpperada, punkt nr 4
Koordinaadid: N: 59° 5' 6,30'' E 26° 1' 0,66''
Siin, rajaäärsel heinamaal, laiub kevaditi pärast lume sulamist kilomeetripikkune järv, suveks vesi aga taandub ning ala muutub heinamaaks. Tegemist on Aavere Mängupealse ajutise karstijärvega. Järv on igal aastal isesugune ja -suurune. On olnud aegu, mil vesi lumerohkete talvede järel on ulatunud Aavere-Järsi teed mööda sõitvate vankrite rummuni. Mõnel aastal kaob vesi välja pealt juba mai keskel, teisel aastal on aga veel jaanipäevalgi veetase kõrgseisus.
Lume sulamise ajal pole Mängupealsel tavaliselt veel vett. Alles paar nädalat hiljem, tavaliselt aprilli keskel, ilmub vesi kõigepealt järve kagusopi kurisutesse (ehk neeluaukudesse). Seejärel hakkab vesi välja voolama läänekalda metsaga kaetud künkanõlvalt. Vanasti tulnud vesi maa seest nii suure jõuga, et kõrge sammas ulatus üle põõsaste. Vee juurdevool kestab tavaliselt nädala. Kui vesi alanema hakkab, siis toimub see kiiresti ning umbes kümne päevaga on järv kadunud. Siis võib lagendiku keskel ja kaguosas pikka rida ovaalseid lohke, mille kaudu vesi väljalt ära voolas– neeluauke. Mõni neist on kuus-seitse meetrit lai ja üle kahe meetri sügav. Rahvasuu teab rääkida, et alaneva veega karstilehtrisse kadunud luik ilmunud hiljem välja kaugel Koeru kandis ning hani Varangu allikast.
Kesksuvel, pärast vee kadumist ei vihja kunagisele veeväljale eriti miski ning ala on ajast-aega kasutatud heinamaana. Vahel tuleb järv tagasi ka hilissuvel. Kord pannud peremees hobused Mängupealsele ööseks köide – hommikul olnud nad põlvist saadik vees.
Veel üks rahvajutt räägib, et kõrgvee ajal tulevad Mängupealsele poolteist kilomeetrit eemal olevast Järsi järvest kogred. Pärast vee alanemist jääb osa neist kuivale, aga osa koguneb ühte suuremasse neeluauku, Mänguotsa talu kaevu, kust neid pidavat tarviduse korral lihtsa sõelaga püüda saama ja pannile viidama.
Mängupealne on oma nime saanud ilmselt seetõttu, et varakevadel on üksikute põõsastega kaetud lagendik meelismänguplatsiks tetredele, metskitsedele ja põtradele. Vee saabudes asustavad järve pardid ja kajakad.
Kui vesi kaob, hakkab lagendikul kiirelt kasvama rohttaimestik, mis headest niiskusoludest tingituna ning seetõttu, et veega laotatakse alale ka toitaineid, on väga lopsakas ning meenutab neeldumisaukude ümber jõgede äärseid ajutiselt üleujutatavaid lamminiite. Tunnusliikideks on näiteks päideroog (Phalaris arundinacea) ja mülgaskannike (Viola persicifolia), mis tavalistel aruheinamaadel kunagi ei kasva. Neeldumisaukudest eemal levib laialt samuti niiskeid kasvutingimusi eelistav sinihelmikas (Molinia caerulea)
Ülesanne: Kuidas kirjeldaksid kohta, kuhu jõudsid (pinnas, taimestik)? Kuivõrd on selle koha välimusega seotud inimesed?
Jalutage kaaslasega ringi ja lugege sõrmedel kokku kõik puit- ja rohttaimed, keda nimepidi tunnete. Siis valige üks neist, keda lähemalt vaatlete ja võimalikult täpselt kirjeldada püüate. Hiljem laske teistel oma kirjelduse järgi ära arvata, keda kirjeldasite.