Türje küla asub Tamsalu vallas Järva-Jaani alevi, Karinu küla ja Võhmuta küla vahelisel alal ning on piirikülaks Järvamaa ja Lääne-Virumaa vahel. Inimesi elab Türjel viies-kuues talukohas.
Türje (Tyrgel) küla kohta on ürikutes esmased andmed alates 1615. aastast. Hiljem ehitati Türjele Võhmuta karjamõis (1864).
Türje küla kuulus ajalooliselt Järvamaale Võhmuta valda. Aastatel 1961-1963 läbiviidud nõukoguliku haldusjaotuse käigus väiksemad külanõukogud liideti ning korrastati nende piirid, mille käigus Võhmuta ja Türje külad liideti Tamsalu külanõukoguga ja on tänaseni Tamsalu valla Lääne-Virumaa osa.
Türje külaga on seotud legend, mille kohaselt taheti külla ehitada kirikut. Lugu jutustab sellest, kuidas Järva-Jaani kirikule kohta otsiti. Algul oli see plaanitud ehitada Türje väljale. Mehed, kes hakkasid kirikut ehitama, leidsid järgmisel hommikul eest ära lahutatud ehitise. Arvati, et vaimud käinud ehitust lõhkumas. Nii kestnud see mitmel korral ja lõpuks otsustatud otsida kirikule uus koht.
Türje küla territooriumil asusid Võhmuta kunagine raudteejaam ja ka vallamaja. Türi-Tamsalu kitsarööpmeline raudtee oli kasutuses alates 1918. aastast ning suleti 3.mail 1972. aastal.
Türi–Paide–Tamsalu raudtee oli 62 kilomeetri pikkune kitsarööpmeline raudtee Türi ja Tamsalu raudteejaamade vahel. Türi–Paide raudteeharu ehitati koos Tallinna–Viljandi liiniga ja avati ajutiseks liikluseks oktoobris 1900, Eesti Vabariigi ajal pikendati raudteed Paidest Tamsaluni.
Türi–Paide–Tamsalu raudtee oli kasutusel 1920–1972. Raudteel liikusid reisi- ja kaubarongid. 1937. aastal võeti reisijateveo kiiremaks, mugavamaks ja säästlikumaks muutmiseks kasutusele rööbasomnibussid Ro-11 ja Ro-12, mis ei täitnud reisijate ootusi ning üsna ruttu asendati reisivagunitega.
Nõukogude ajal asus Türje külas kolhoos „Sangar“, mis liideti 1951. aastal Metsla ja Karinu küla baasil moodustatud kolhoosiga „Õiguse Võit“.
Türje külast Oru talust on pärit esimene kutseline ajalikirjanik Helene Õiglas (1883-1966), kelle mälestuste järgi käisid tal külas sellised tuntud kultuuritegelased nagu Miina Härma, Paula Brehm-Jürgenson, Otto Münter jt. Helene Õiglas on maetud Järva-Jaani Kirikaia kalmistule.
Türje küla infotahvli koordinaadid: N: 59° 4' 6,63'' E 25° 55' 56,72''
Võhmutat on esmakordselt mainitud paikkonnana 1519. aastast Wemes, Wamesi nime all. Esimesed andmed küla omanike kohta pärinevad 1593. aastast, kui aadlik Heinrich Leiel (Leielen) sai Võhmuta, Ramma ja Karinu külad enda käsutusse määramata ajaks. Seejärel oli külade omanikuks Heinrich Ahnen ja hiljem tema lesk Elisabeth Ahnen (1615). 1627.aastal ulatuseid nüüd juba Thomas Karre maad kuni Väinjärveni välja, mis 1639. aastal said Bogislaus Roseni valdusteks.
1657. aastal on kirjalikud andmed küla kohta, mille nimeks on Wechmut. Aastal 1682 rajas Brigitte Höppener Võhmutale rüütlimõisa. Temale kuulusid veel Jalgsema, Järsi ja Türje külad. Põhjasõja järgselt, aastal 1726, oli Võhmuta mõis panditud haagikohtunik Hans Heinrich von Tiesenhausenile ning 1756. aastal läks mõis täielikult Tiesenhausenitele, kelle suguseltsile kuulus ka Orina (Orgena) mõis.
Võhmuta mõisa areng kiirenes 1804. aastast, kui ehitati stiilne ait ja tall-tõllakuur ning uhke väravahoone. 1813.-1814. aastal ehitas mõisnik Hans Ludvig von Tiesenhausen mõisa sissesõiduks uhke võiduvärava 1812. aastal Napoleoni vägede üle saavutatud võidu mälestuseks, kuna tema poeg oli naasnud sõjast. 1834. aastal müüdi mõis Georg Hermann von Baumgarterile ja oli mõnda aega tema pärijate ringi käes. 1841 ostis mõisa Alexander von Essen ja 1860. aastast oli mõisaomanik Ernst Zoege von Mannteuffel, kes oli sunnitud mõisast lahkuma pärast selle riigistamist. Hiljem oli mõisas Võhmuta algkool ja kolhoosikeskus.
Võhmuta vald oli 1939. aastal maareformi käigus üleminekutsoon Tapa ja Paide mõjupiirkondade vahel. Võhmuta vallamaja asus algul endises Võhmuta raudteejaama hoones, kust viidi peagi üle Järva-Jaani. Aastatel 1961-1963 läbi viidud nõukoguliku haldusjaotuse käigus väiksemad külanõukogud liideti ning korrastati nende piirid, mille käigus Võhmuta ja Türje külad liideti Tamsalu külanõukoguga ja on tänaseni Tamsalu vallas Lääne-Virumaal.
Omamoodi vaatamisväärsuseks on Võhmuta mõisa taha jääv mõispark koos tiigiga, mis vajab korrastamist ja hooldamist.
Võhmuta külas asub ka Hundiaugu mägi. Legend räägib, et Võhmuta ümbruskonna külaelanikel kadunud palju kariloomi ära. Asja hakatud uurima ning leitud hundijälgi mis juhatasid Hundiaugu mäele, kus olnud suur mägi ja mäe jalamil suur auk, mis tänaseni kasutuses. Hundikari olla peitnud kariloomad auku näljaaegadeks. Tänaseni võib kuulda, kuidas hundid piirkonnas vaiksetel õhtutel uluvad, eriti talviti.
Võhmuta küla infotahvli koordinaadid: N: 59° 4' 41,76'' E 25° 57' 55,20''
Metsamõisa mõis asub Järsi külas, Lääne-Virumaal Tamsalu vallas, Järva- Jaani kihelkonnas. Metsamõisas on rajamisel Puhta vee teemapark, mille keskus paikneb Metsamõisa maadel.
Poolmõisana tekkis Metsamõisa 1847. aastal, mil eraldati 3/5 maad Võhmuta mõisast. 1857.aastal kuulus see Seliküla mõisnikule Paul von Dehnile ja arvatakse, et 1858. aastal oli mõisavalitsejaks Karl Mühlhausen. Täpsemad andmed aastate 1859-1878 mõisa kohta puuduvad, kuid 1879. aastal oli Metsamõisa mõisnikuks Roman Antropoff. Kuna tegemist oli eramõisaga, siis oli see mõeldud peamiselt jahipidamiseks. Alates 1900 kuulus Metsamõisa krahvinna Virginia Zoege von Mannteuffelile ning pärast tema surma sai selle pärimise korras krahv Ernst Mannteuffel, kelle omandiks oli mõis 1938. aasta novembrini. 1930. aastal kuulus mõis Vajangu valda ning seal elas Ernst Mannteuffel juunior. Mõisal oli korrastatud looduslik park. Metsamõisa ostis 1938. aasta novembris Arnold Adler. Nõukogude ajal paigutati Metsamõisa hooldekodu. 1996.aastast kuulub Metsamõisa eraomandisse.
Metsamõisas oma elust väikese kuid olulise perioodi veetnud loodusemees Fred Jüssi.
Puhta vee teemapark
Puhta vee teemapark paikneb Pandivere ja Adavere-Põltsamaa nitraaditundliku alal, kus tekib puhas põhjavesi – joogivesi. Siinsest veetekkest ja kohalike elanike käitumisest sõltub elu kogu Eestis. Karstilehtrid, karstijärsakud, karstikoopad ja Järsi karstijärv annavadki võimaluse tutvustada vee kodu.
Siin on vee kodu
Ennevanasti otsinud vesi endale kodu. Rännanud palju ringi. Päikese käes olla olnud jälle palav ja vesi tahtnud minna taevasse. Külmal maal jälle kippunud tarduma pikaks ajaks, mis veele mitte ei meeldinud. Siis ta otsustanudki minna vulinal maa sisse. Maa all olnud küll, pime ja kitsas, kuid see teinud vee puhtamaks ja sai ennast meeldivalt maha jahutada. Siin olnudki esimene koht, kust vesi maa alla läinud. Sellest ajast inimesed kiidavadki vett, mis on puhas, vuliseb ja meeldivalt jahe janu kustutamiseks.
Puhta vee pargi rajamise tegevustega alustati 2009. aastal. Selle ajaga on Metsamõisa hoonete müüre konserveeritud, taastatud kiviaeda, hooldatud juurdepääsuteed, korrastatud metsaparki ja mõisaparki koos tiigiga ning pargi keskusehoonega.
Metsamõisa infotahvli koordinaadid: N: 59° 3' 21,03'' E 26° 0' 27,83''
Järsi küla asub Lääne-Virumaal Tamsalu vallas, Järva- Jaani kihelkonnas.
Läti Henriku kroonikas on märgitud: 23. september 1253 sõlmis Tallinna piiskop orduga Järva kümnise asjus lepingu. Ordu loovutas kümnise eest piiskopile maavaldusi sealhulgas 20 adramaad Järsi külast, mis on ka ühtlasi Järsi küla esmamainimise fakt.
Järsi küla idaservas asub paarisaja meetri laiune Järsi järv, mis veevaestel suvedel on kahanenud või kadunud. Järsi järved olla laiunud küla keskel praegusel heinamaal. Vahel oli aga neil järvedel komme ära kaduda. Rahvasuus levinud legendi kohaselt olid külamehed käinud järvel loomi jootmas, aga kord tahtnud üks talumees oma lehmad järves puhtaks pesta, mispeale järv pahandanud ja otsustanud mõneks ajaks ära kaduda.
Järsi-Võhmuta vahelise tee äärde jääb kaitsealune Kalmukünka kivikalme.
1929. aastal sündis Järsi külas Müüsleri-Mündi peres koorijuht Kuno Areng, kes õppis Võhmuta algkoolis, mis tol ajal asus Võhmuta mõisas. Müüsleri-Mündi talu peremees istutas Kuno Arengu sündides tamme. Pereisal oli 4 poega ning ka tammel on 4 haru. Tamme latv oli murdunud noores eas. Kuno Arengu tamm on sama vana kui armastatud dirigent Kuno Areng.
Järsi metsa asuvat terava tipuga kivi kutsutakse Varanduse kiviks. Legendi järgi olnud Piibemaantee röövlil hea röövsaak. Õnnetuseks olnud teeröövli ohver visa ning hakanud röövijat jälitama. Teeröövel saadud kätte, kuid oma saladusest ei ta ei reetnudki. Kuulu järgi peitnud röövel oma saagi Järsi metsa terava tipuga kivi alla, kus ka istumise jälg. Sellest ajast saadik käivat inimesed selle kivi juures kaevamas ja varandust otsimas ning seni polevat seda varandust kätte saadudki.
Järsi külla jääb tänasel päeval ka Metsamõisa. Poolmõisana tekkis Metsamõisa 1847. aastal, mil eraldati 3/5 maad Võhmuta mõisast. 1857.aastal kuulus see Seliküla mõisnikule Paul von Dehnile ja arvatakse, et 1858. aastal oli mõisavalitsejaks Karl Mühlhausen. Alates 1900 kuulus Metsamõisa krahvinna Virginia Zoege von Mannteuffelile ning pärast tema surma sai selle pärimise korras krahv Ernst Mannteuffel, kelle omandiks oli mõis 1938. aasta novembrini. 1930. aastal kuulus mõis Vajangu valda ning seal elas Ernst Mannteuffel juunior. Metsamõisa ostis 1938. aasta novembris Arnold Adler. Nõukogude ajal paigutati Metsamõisa hooldekodu.
1996. aastast kuulub Metsamõisa eraomandisse.
Mõisal on korrastatud looduslik park.
2009. aastast on rajamisel Puhta vee teemapark, mille keskus paikneb Metsamõisa maadel.
Järsi küla infotahvli koordinaadid: 59° 4' 28,63'' E 25° 59' 29,54''
Aavere küla asub Lääne-Virumaal, paiknedes Tamsalu ja Väike-Maarja vallas. Küla on esimest korda mainitud 1565. a. (Haver). Aavere mõis rajati Kiltsi karjamõisana 1765. a., omaette mõis aastast 1775.
Tähelepanu väärib peamiselt 19. sajandi teisel poolel kujunenud Väike-Maarja valla osas asuv hooneterikas Aavere mõisaansambel. See rajati Kiltsi karjamõisana aastal 1765, omaette mõis aastast 1775. Neogooti elementidega peahoone ehitati 1877. a. Põles 1996. a. Kõrvalhoonetest väärivad tähelepanu mitmest ehitisest koosnev kinnise sisehooviga lautade-tallide kompleks ja dekoratiivses maakivi-pae segatehnikas kahekorruseline ait (mõlemad pärinevad 19. sajandi teisest poolest). 5,2 ha suurune park on vabaplaneeringuline, puiesteedega; peahoone ees on avar väljak.
Aavere küla lääneosas asub Pandivere äärealade kaunim karstijärv - Mängupealne. Lumerohkete talvede järel valgub madal heinamaa kurisute kaudu vett täis. Siis ulatub veevälja pikkus üle kilomeetri, vahel isegi rohkem. Paari kuu möödudes hakkab vesi samade karstiavade kaudu alanema ja kaob tavaliselt 10 päevaga täielikult, nii et sügiseks kogutakse järve põhjast hea heinasaak. Aavere küla keskel esineb veel teinegi ajutine järv.
Aavere külas heinamaal asuvad väikesed karstilehtrid ehk lohud, mida rahvas nimetab Kalevipoja jälgedeks. Eriti hästi on Kalevipoja jäljed vaadeldavad õhust või reljeefikaardilt.
Riikliku kaitse alla kuulub Kalmu pere väravas asuv massiivne kivirist. Rahvajutu järgi asetatud see pulmarongide võitluses langenud peigmehe mälestuseks. Tegelikult tähistab see vana külakalmistut.
Aavere küla infotahvli koordinaadid: N: 59° 5' 14,12'' E 26° 1' 53,50''